Čäällim lii vädis šlaajâ – ij nuuvtkin tondiet, et pennâ ij pisoččii kieđâst mut tondiet, et teevstâid lii väädis ruttâdiđ. Säämi maailmist čälimist finnee päälhi tuš talle, jis sáttoo leđe virgálij teevstâi jurgâleijee teikâ oppâkirjij čällee. Puoh eres čalâččem lii nuuvtá pargo. Já jis liijká iirât čäälliđ já ocá toos ruuđâ, vástádâssân lii kuárus ruttâsekkâ: ”Tijjân ij lah mieđettum ruttâdem.” Taat ij moovtijd porgâđ, já nuuvtpa taat ruđâttes čalâččem lii pieijâm Anarâškielâ seervi jurdâččiđ pyerebeht. Lii čielgâs, et Anarâš já Loostâš iä pyevti almostuđ siämmáá ennuv ko ovdil taan ive. Tondiet lii vuáđudum Anarâš aavis, moos čálloo maŋgii ohhoost. Mij halijdep čäittiđ, et mij lep já et mii kielân čálloo. Mij-uv halijdep uuccâđ aavisruuđâid tego stuárráábeh loostah, mut toos lii hadde: vistig mij čäällip puoh nuuvtá. Já ko mij čäällip nuuvtá, lii meid lohheid pyeri luuhâđ nuuvtá tom mii jo lii luuhâmnáál.
Stuárráábeh loostah čiehih čalluid mäksimmuuvrâ tuáhá. Lii-uv taat olmâ vyehi hárjuttiđ ulmuid luuhâđ? Tääl lii tiäđust, et ulmuuh iä jur mudoigin luuvâ. Nuorâi luuhâmtáiđu lii huánánâm. Vistekálvukäävpist kävppijâs-uv keejâi muu imâštâlân, ko halijdim uástiđ kirjeildee. ”Tagareh iä jur vuobduu”, sun pahudij.
Mut mun maasâm mäksimmuuvrâ tuáhá. Mun lam čuovviittum toin uáinoin, et sämmilâš ij luuvâ sämikielân, tastko sun ij lah toos hárjánâm. Lam meid tietimin, et sämmilâš lohá jieijâs eenikielân hitásávt, eidu siämmáá suujâ keežild. Mut tevstâi nelgi lii liijká koorâs já ulmuin lii tárbu já haalu luuhâđ, ko peri tiätá, kost luhâmuš kávnoo. Neetist uđđâseh siäiluh, nuuvt et kihheen ij kyedi puáris loostâid roskeliitán tego puáris loostâid, moh kiävttojeh kiessâmpápárin, timádâssân já veikâba vuálážin talle ko miinii soojijd ij uážu turrâgiđ pargoi ääigi. Mun lam ton mielâst, et tot, mii ruttâduvvoo pyereest, lii kerdikiävttutäävvir, loopâloopâst jo kikse. Tuáivu mield tot tiätu kuittâg puálá, nuuvt et tot tohhee veik cokkiittâssân.
Must lii liijká huolâ. Anarâškielâ servi lii vyesimáánust áigumin uuccâđ ruttâdem Anarâš aavisân. Uuccâmnáál leijee ruttâdem lii kuittâg smiettum stuorrâ lostâi várás – tagarij, moh jiešráđálávt pasteh tiänáđ ruuđâ máinusijgijn já almottâsâigijn. Kale Anarâš aavis-uv pastaččij, mut almottiš-uv kihheen tast maiden, ko tot ij puáđi teddilum lostân, mii oro kietân (teikâ čolmijd) eenâb olmâ lostân ko nettilostâ. Já jis Anarâš aavisist liččii tiilámhadeh, te toin-uv naalijn tiäđust-uv sátáččij tiänáđ váhá ruuđâ, mut lohheeh iä liijkágin liččii nuuvt ennuv, et aavis tiilám ruđâlávt kannattičij siärván. Já tiilááččij-uv ohtâgin mii aavis? Ij-uv liijká lah pyereeb tot vyehi, et luhâmuš lii toppiimist eidu talle ko šadda korrâ luuhâmmielâ, ige ohtâgin čaalâ lah leggistum pävirruskijd? Mudoi-uv, ko lam karttâm miäcástiđ uđđâsijd, ij lah lam pyeri uáiniđ tom, et nuuvtá tiäđuh láá kuusnii njuolgist neetist kopijistum já te pieijum mäksimmuuvrâ tuáhá, maka šiev luhâmuššân. Muu mielâst tággáár ij lah eettisávt rievtislágán čalâččem. Puohháid nuuvtá fallum tiätu vuosâkäldest kalga leđe jyehi saajeest finniimist nuuvtá.
Jis mij motomin halijdep finniđ čyeti čälled, vala eenâb lohheid já šiev tääsi čalluid, te mij kolgâp čäälliđ tuárvi ennuv já tuárvi pyereest – liävus te tot tääl aalgâst talle nuuvtá. Ij-uvsun motomin kostnii lostâtooimân finnii ruttâdem-uv? Mun ááigum aainâs-uv tággáár čaalâšmist sárnuđ ministeriön. Uccáá já harvii čalâččem äigi lii mist jo lamaš, já tot äigi ferttee tääl nuuhâđ. Ucceeblovokielân čäällim áánsáš jieijâslágán lostâtorjuu – taggaar, mast ulguubeln puáttee toorjâ luávdá puoh almostittemkoloid, nuuvt et luhâmuš lii äigikyevdil, tuárvi pyeri tääsist, mottoom muudon ávhálâš teikâ joba hävski. Luuhâm- já čäällimtáiđu ij ovdán, jis kihheen ij čääli ige kiästen lah luhâmuš. Tot ij innig palvâl tááláá kielâkevttim uulmijd. Lii jiešalnees kuháskyeddee já šiev miärádâs toollâđ ucánjáhháá já meendu harvii čalâččeijei ruttâpuursâ ollásávt kiddâ.
Kove: Gerd Altmann (Pixabay)